Asi kisub käest, nagu ikka reisil. Kas pole aega blogistada või ei leia ülespanemiseks Internetti.
Neljapäeva hommikul hakkasime aga siis sõitma Ida-Bosnias asuvast Višegradist alla mere äärde. See oli võimas kuuetunnine sõit. Kahjuks ei ole ei geograaf ega geoloog ja nõnda puudub selle kõige kirjeldamiseks sõnavara.
Alguse mäed olid metsased, vihmapilvedesse kaduvad, siin-seal tüüpilised punasest tellistest majad, tee jooksmas kas serpentiinis üles mäe otsa või siis oru põhjas voolava jõe kõrval. Siis jõudsime korraga tõelisesse kanjonisse, tee läks järjest kitsamaks ja kitsamaks, kuni hakkas tükati hoopis ära kaduma. Paremal ja vasakul rippusid kaljude küljes üksikud veest nõretavad männid, nagu oleks sattunud mingi Aasia kunstniku kalligraafilisse pildi sisse. Lõpuks tuli selles kanjonist üles mäe otsa ronida mööda rada a la lähme Rutkasse. Ja siis korraga looduse iseloom muutus, metsastest mägedest said kivised lagendikud – alguses tühjad, hiljem lambakarjad, veel mõne aja pärast esimesed majad, ehitatud nendestsamadest kividest, mis igal pool vedelesid.
Korraga pöördus tee alla, alla ja alla, sada kilomeetrit muudkui alla, vasakul sinetamas Montenegro mäed, mööda vilksatavate majade ette tekkisid küpressid, teeveerde lillad ohakad. Ja lõpuks – midagi sinetas kaugelt! Veel paar tiiru ümber mäe, Bosnia-Horvaatia piiripunkt, mõned tiirud lisaks ja mürtsti Dubrovnikus me olimegi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar