esmaspäev, 10. mai 2010

Emadepäev - ungari eri

Kuna tegemist on lapseblogiga, tuleb vist ikka ka emadepäeva ettevõtmisi pisut kajastada.


Meiekandis öeldakse, et sirelit ei tohi murda, aga siin on pisut teisiti, eks ole!

Olgu öeldud, et Ungaris peeti emadepäeva kaks nädalat tagasi, selle puhul tõi Mia paar nädalat varem koju kutse lasteaia emadepäevakontserdile.

Tegemist oli toreda pereüritusega, kus põhiraskuse - laulud, luuletused, ringmängud - võtsid enda kanda suured poisid, väikesed tüdrukud seisid kõrval ja olid lihtsalt ilusad. Meie artistikalduvustega laps (nagu siin blogis sai mõni aeg tagasi kirjutatud:) nokkis peaaegu kogu kontserdi nina ega teinud suudki lahti. Mis on ka arusaadav, sest nende rahvalaulu- ja tantsutund leiab aset reede hommikuti, ning reede on just see päev, kus Mia lasteaias ei käi.

Kuna kõik lapsevanemad filmisid ja pildistasid kõikse aeg, otsustasin ma kontserdist nii osa saada, et ma nähtu ainult oma silma võrkkestale salvestan. Sestap ka häid pilte pole. Aga õnneks Plamen siiski tegi paar klõpsu, mis on hea, kuna need võivad viimaks olla ka ainukesed, mis Miale tema esimesest lasteaiarühmast mälestuseks jäävad.

Iga laps oli entusiastlike kasvatajate ettevõtmisel meisterdanud emale käevõru, millele on näpuvärvidega muster peale tehtud. Väga ilus käevõru ja täpselt minu värvigammades - lilla, roheline ja meresinine. 


Viimasel pildil on Mia ühes oma suurima sõbranna - Lucaga. Lucika pani juba esimesel lasteaiapäeval Miale hüüdnime - gängster (ihii!!!) ja see on nii tore, kuidas ta igal hommikul Miale lasteaia uksele vastu tuleb ning ta rühma viib. Tegelikult ongi nii, et Mia tuleb alati viimasena - kuna ta erinevalt teistest sööb kodus hommikust - ja siis kõik tüdrukud valguvad koridori, võrdlevad oma looma- või muude piltide-aplikatsioonidega pluuse-kleite või kaasavõetud mänguasju ja viivad ta mänguruumi. Väga mõnus soe teretulemast igal hommikul!

Miale tundub väga lasteaias meeldivat, kui me mingil muul ajal majast mööda sõidame, siis ta alati kilkab "Luci" ja "lasteaigas" - ta miskipärast ütleb nii, ja veel eriti sellise vanainimese dialektiga, rõhk "i". 

Kui Miale meeldib, siis pole meil ka põhjust nuriseda, ehkki mulle meeldiks, kui lasteaial oleks suurem hoov, kus mängida, mõnedki atraktsioonid, kus ronida, ja nad oleks ka tihedamini õues (aga see on üldisem ungari probleem - kui päike just lagipähe ei paista, on ilm halb ja õue ei mindagi). Avalik laste mänguala ei ole sugugi kaugel, aga miskipärast seal ei käida. Ma ei tea, kui palju nad peale selle reedese ametliku laulutunni laulavad-tantsivad, aga käelist tegevust teevad nad küll palju, peaaegu igal õhtul on stendid uusi joonistusi, voltimisi, lõikamisi täis. Enne 1956. aasta revolutsiooni aastapäeva tuli Mia näiteks koju Ungari lipuvärvides joonistusega - nii see ungariseerumine käib:)))

Aga see on hoopis teine teema ja nõuab hoopis teist postitust:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar