neljapäev, 3. juuni 2010

Päikeseloojang Doonaul

Nagu ikka olen ma olnud pisut ülekohtune, kui ütlen, et  Ungaris loojub päike esimese künka taha, ning nautida pole midagi. Tegelikkuses jääb meist kõigest 18 kilomeetri kaugusele Visegrad, Slovakkia-Ungari piirilinn, mille Doonau poolitab, ning Visegradi mäelt näeb (selge ilmaga) hunnitut päikeseloojangut.

Nii et korra on mul õnnestunud sel kevadel siiski päikest loojumas näha. Eelmisel nädalal, valgusemäng jäi kella veerand ja kolmveerand üheksa vahele. Nii see on. (Raske ohe mõelge ise juurde.) Hakkasin praegu pilte valides mõtlema, et kuidas siis need vastaskalda slovakid seda päikeseloojangut näevad...?

Ma kardan, et see jääb nüüd välja uurimata, sest ajast peale, kui mulle sai selgeks, millal ma tahan puhkusele tulla, on olnud KOHUTAVALT kiire. Üks nädal ongi veel jäänud: täna on Mia lasteaia lõpupidu, siis tuleb Pariis, niipidi, et esmalt pleasure, siis business, ja siis kaks viimast tihket päeva kontoris, kus paneme kokku lõpuraportit projektile, mis meid on viimased neli aastat toitnud ja katnud. Järgmisel nädalavahetusel tahaks Eesti poole sõitma hakata. 

Eile tuli suursaadikult kutse jaanipäisele aiapeole. Muusikat teevad Saatpalu ja Rebane, aga ma ei jää ju Saatpalu kontserdi pärast siia... Muidugi lisaks on veel RECi 20. aastapäev pidustused, aga ei. Naljakas on see, et esmaspäeval on tavapärane ühispildistamine, ning nagu eelmisel seitsmel aastal, olen ma ka nüüd missioonil. Mul pole õnnestunud kaheksa aasta jooksul mitte kordagi ühispildile jääda, nagu mind poleks siin üldse olemaski!
Aga selget ilma ei too ma ka niisama jutu sisse - ilm on siin olnud tavapäratult jahe ning vihmane. Paar nädalat pigem nii, et esimene pool päeva on väga palav ja lämbe (kui me hommikusöögi ajal ukse lahti teeme, näitab kraadiklaas tavaliselt 30C) ja siis järgnevad troopilised tuuleiilid ning vihmavalang. Viimasel nädalal on aga lihtsalt sadanud. Nagu eile ja üleleeile, et kogu päeva sajabki, juhtub Ungaris ikka väga harva. Igaljuhul on Doonau kaldad juba liivakottidega kindlustatud. 

Samas tikrimüüja jutt paar päeva tagasi turul, et kehv suvi, tikrid ei saa valmis, on ikka väike liialdus. Esiteks pole suvi veel alanudki, ja teiseks keegi ei ootagi, et mais tikrid valmiksid. Pigem nagu ootaks, et maasikahind kukuks. 

Minu teooria on, et tegelikult ei olegi Ungaris halba ilma - on hea ilm ja termobasseinide ilm. Pole suuremat mõnu, kui halva ilmaga soojas vees liguneda. Meie Visegradi päikeseloojangu-sõit oli ses suhtes tulemuslik, et me avastasime oma külje alt (vast 6-7 km meilt) termobasseinide (väli)kompleksi. Seda sooja ravivat vett purskab Ungaris ikka igalt poolt välja, ning see konkreetne ongi selline kohaliku kogukonna bassein, turiste sealt ilmselt ei leia. Aga kõik on olemas, erinevate temperatuuridega soojaveebasseinid, pikk ujumisbassein, massaazibasseinid,  lastebassein liumägede jm atraktsioonidega. Võrkpalliväljak, saunad jne jne. Väga-väga mõnus koht ja kohalikele, kes me ka oleme, väga mõnusa hinnaga. Kui esimest korda läksime, oli lastebassein Mia lasteaiakaaslaseid täis. Ungaril on võlusid, ei saa salata, aga kodumaa kutsub!

2 kommentaari:

  1. Näh, ma just mõtsin, et äkki me saadiku juures kohtume:)) Anoh - kui mul endal oleks samaks ajaks Eesti-trett plaanitud, siis ma muidugi ei mõtleks kaks korda. Ükski saatpalu ei kaalu üles väikest Eestipuhkust! Nautige!

    VastaKustuta
  2. Vot sellest on küll kahju! Jah, kus see Saatpalu siis oli, kui teda siin tõesti tarvis läks...?

    Kuna Eestisse sõitmine võtab NII kaua aega, eriti kui seda lapsega üksi teha, siis ma loodan, et niipea ei pea tagasi tulema... venitan kuis annab seda puhkust-kodust töötegu.

    VastaKustuta