reede, 22. aprill 2011

Lotte Lõunamaa Kooli teemadel

Kui aastataguses postituses rääkisin Ungari eesti mudilastest, kellest varsti sõimerühma kokku saaks, siis sellest aastast on asi alles tõsiselt käima läinud ning Eesti kooli asutamine Ungaris pole enam mägede taga. Anne Tamme geniaalselt mõttevälgatusel sündis ka nimi - Lotte Lõunamaa Kool, ja kuna Kivirähk oli siin, sai kohe temalt ka nõusoleku küsida (mille ta ka lahkelt andis, lubadusega, et me ei hakka Lotte voodilinu tootma või miskit sellist). Kooli asutajagrupp tegi ühes Kivirähuga ka koospildi, nii et esimesed mälestusmärgid kooli annaalidesse ka olemas.

Kuna ma ei tea, kas ma Kivirähu juurde enam tagasi pöördun, siis ma pean ikka mainima, et ei tahtnud rahvakirjanikku pärast vastuvõttu üksi jätta - eriti selles valguses, et Saatpalu ja Rebane olevat jaanipäeva paiku väga kurvad olnud, et kõik aupaklikusse kaugusesse hoidsid - nii et nüüd me viisime Kivirähu ühte siinsesse underground publisse nimega Simpla kert. See on üks tüüpilisi tohutusuuri undergrounde, mis on rajatud Budapesti juudi kvartali mahajäetud majade siseõudesse. Kui ma oma viis aastat tagasi sealt viimati käisin, oli tegemist alles üsna väikse kohaga, nüüd asub baar kolmel-neljal korrusel, on vallutatud välistudengite poolt ning kohalikud on juba edasi kolinud järgmistesse siseõuedesse. Aga ega sellisest kohast enne aimu ei saa, kui pilti ei näita. Võib-olla ma ükskord lähen sinna ja demonstreerin teile, et Budapest on seestpoolt palju mitmekesisem kui väljast.

Oh, Simplas sain ma siis ka Kivirähule lõpuks öelda, et "Rehepapp" oleks võinud 90. lehekülje juures ära lõpeda, aga noh ta ei saanudki minuga ses osas nõustuda... ja palju teisi asju. 

Aga tagasi Lotte Lõunamaa Kooli juurde - meid on siin korraga nii palju! Nii 2-4 aastaseid mudilasi, äsja sündinud või kohe juurde sündivaid pärisbeebisid ning siis kuskil kaheksandast eluaastast kuni teismeeani välja. Mitte kõiki lapsi ei ole ma veel kuulnud eesti keeles rääkimas, aga pidavat ikka rääkima. Nii et nüüd meil on juba metoodika ja kooskäimise kava ning paljude erinevate inimeste peas palju erinevaid mõtteid, kuidas see kõik peaks ikkagi välja nägema.

Hästi tore on see, et üle aastate on meil selline suursaadik nagu mina saadikut tema rollis ette kujutan ning tark, hea ja ilus konsul! Ja muidugi imeilus uus Eesti saatkonna maja, mille uksed on eestlastele täitsa loomulikult valla!

Eelmise nädala Ungari eesti laste kokkusaamisel värvisime juba mune, sealt see on. 

Ilusaid ülestõusmispühe!

kolmapäev, 20. aprill 2011

Snapshot


Mulle absoluutselt ei meeldi blogi unarusse jätta, aga ma pean veel mõned inimesed kuhugi lennutama, veel miskit organiseerima, allkirju andma, meie tagasihoidliku organisatsiooni mitte nii tagasihoidliku bürokraatia ning Moskva bürokraatiahammasrataste haakumisele kaasa aitama... ma ei jõua miskit kirjutada, aga ühe pildi panen. Üks eriti tuuline õhtupoolik Gellerti mäel, kust minu arvates avaneb Budapestile parim vaade. Nii tuuline oli, et fotokas liikus isegi toe peal, statiivi mul pole. Aga olgu see värisev pilt sissejuhatuseks mõnele hilisemale ettekandele Budapesti kevadest. Või siis Budapesti ööst! Mõlemad sobivad sellele linnale ülihästi. Kui miski on Bp-s tasemel, siis on see valgustus! Väga hästi läbimõeldud, disainitud, kaasaegne.

Ja muidugi kevad - talvel on see linn KOLE, aga kevadel puhkeb õitsele, nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Kohe õitsevad sirelid läbi, aga ma loodan, et jõuab ülestõusmispühade ajal siiski ühe tiiru veel kevadises linnas teha.

Jääge kuuldele!

Meie elame nende kaugemate siniste mägede taga või ees, ma ei teagi!

teisipäev, 12. aprill 2011

Kiiruse pealt...

Kohutavalt kiire on - ma organiseerin nelja koosolekut (kolmel erineval teemal) neljas erinevas geograafilises punktis - Belgradis, Moskvas, Vilniuses ja Londonis, osasid asju lisaks organisatoorsele toimimisele (mis tähendab pileteid, lepinguid, finantse, hotelle, taksosid, tõlke ja sadat sissetulevat emaili päevas) ka sisuliselt (mis tähendab ettekandeid, modereerimist, lühi-ja pikaajalisi plaane, kaasamiskavu ning eelkõige vajadust maha istuda ja mõelda) ning ma tunnen, kuidas mu ajurakud vahetevahel lühisessse lähevad ning ma inimesi valedesse sihtpuktidesse sõidutan. Ja üleüldse, kas teil on aimu, kuidas mongoollaste ja siberlastega toimida...? Sekka pean veel grusiinidelt vabandust paluma, et mul tuli hull mõte neid Moskvasse kutsuda, selle asemel, et neile otsekohe pilet Londonisse muretseda!

Tabasin end raamatupidajat oodates täiesti ebateadlikult koostamas järgmiseks tehtavate asjade nimekirja ja neid mingile suvalisele paberiribale üles kirjutamas.

Igal vabal hetkel tekitan ma mingeid nimekirju. 

Mul on poole tunni pärast juuksur juuste värvimiseks, kolleeg tegi täna hommikul juba delikaatse märkuse, et kas poleks aeg...., ma pean selle aja üles ütlema. Aga reedel on kohtumine (kesk)koolivenna Andrus Kivirähuga, kes osaleb Budapesti raamatumessil, selleks ajaks peaks suutma juuksepõhjad ikka ära värvida!

Kristi & co lahkusid. Nii kohutavalt kurb! Kärt ja Mia hakkasid just mängima ja üksteise olemasolust tõsisemat rõõmu tundma! Kuum lõunamaa päike kasvatas jõudsalt Kärti, ja kuidas ta veel lapse söögiisu kasvatas! Kärt sõi mehe eest, ikka mitu korda rohkem kui Mia. Nii et kui siia saabus meile veel beebi, siis ära läks juba mudilane.

Reisijatel oli plaanis teha esimene tõsisem peatus Krakowis, aga kui helistasin, selgus, et Krakowi kandis ladistab vihma ning sooja on neli kraadi! Kogu selle kahe nädala jooksul ei sadanud siin kordagi ning soojakraadid jäid kahekümne kas üles või väheke allapoole. Kristi ütles, et ta peaaegu juba ei usugi, et oli kevad, rohelus, õitsevad õunapuud ning kohati isegi liiga kuum.  +28 tuli selle aja jooksul paar korda juba ära, jah!

Siin paar pilti ühest tüüpiliselt hommikusest külitamisest ukse ees päikeselaigus.




Nagu näete, oleks pidanud paar korda juba muru niitma! 

reede, 8. aprill 2011

Nägemis- ja maitsemeelt turgutamas


Kirjutab Kristi -

Niisiis, laupäevane väljasõit. Hollokö. Küla Budapestist kuskil sada kilomeetrit kirdes, kuhu saamiseks tuleb esialgu sõita mööda kiirteed ja hiljem keerutada maaliliste küngaste ja nõlvade (st. meie mõistes muidugi mägede) vahel. Ilm oli kevadine, päikseline ja mahe. Lühidalt võiks asja kokku võtta nõnda:


Kaidi ja potid
Hollokö on nn küla-muuseum, mis kuulub ka UNESCO listi. Kivisillutisega külatänavate ääres on viksitud ja veel paremini viksitud vanad talumajad, valged seinad ja mustast puidust piirded, lippaiad, pitskardinad ja aknakastide punased pellargoonid, rohetavad õuemurud piki nõlva alla ja kollased õitsevad kevadpõõsad veel lisaks. Majades elatakse, aga osades müüakse ka kohalikku käsitööd: puidust mänguasju, vidinaid, kausse, tekstiili, keraamikat, vitstest punutud mööblit, kunsti jne jne. No vot, ühest sellisest potimajast siis Kaidi endale oma potid ka sai. Kenasti samast sarjast, millest kodus suhkrutoos, koorekann ja supikausid juba olemas. Tõe huvides olgu öeldud, et ka teisest keraamikamajast ei lahkunud ta tühjade kätega. Ilusad nõud on ju teadupärast tema üks võluv nõrkus:)

Mia ja kana
Samal ajal, kui Kaidi omale keraamikamajast seda õiget otsis, veetis Mia aega sama talu hoovis. 

Kõrvalolevas majas tõesti elati. Aias jooksis ringi pulstunud vana peni ja imearmas väike kutsikas, kes oli valmis igaühega mängima. Eemal istusid puurides jänesed ja kõkutasid oma aedikus suured uhked pärlkanad. Väga ilusad kanad! Mia läks neid kohe lähemalt vaatama ja ulatas rohuliblekese ka. No ja kana tegi selle peale muidugi seda, mida kana ikka – toks! Järgmine hetk kajas üle Hollokö juba Mia hädakisa ja lähemal vaatlusel selgus, et tõesti-tõesti, kana ei olnud mitte mööda pannud, vaid Mia sõrmele kena nokajälje jätnud. Kaidi potiuurimine jäi pooleli, otsiti taskurätti ja kleepekat (st plaastrit) ning lohutati, et näe, sõrm jäi otsa, läks hästi. 

Veel mitu päeva hiljem pani kana meenutamine Mia õlgu võdistama ja samas ka häbelikult naeratama. Nojah, ikka linnatüdruk.


Kärt ja klimbid
Pärast kanaehmatust läks kõigil korraga kõht väga tühjaks ja tee peale jäigi parasjagu ette tore sisehooviga söögikoht. Kaidi tellis endale suure potitäie kohalikku lihasuppi (kana me delikaatselt ei tellinud),  mina ja Mia kartuliklimbid kohupiima ja peekonitükikestega. 

Küll maitses hästi! Kaidi kastis muudkui valget leiba supileemesse ja mõmises rahulolevalt, mina kühveldasin aga kartuliklimpe vaheldumisi nii endale kui Kärdile. Portsjon oli suuuur ja ma julgen öelda, et oma kolmandiku, kui mitte rohkem, pistis Kärt endale sisse. Ning alla oli ta pannud veel pool banaani ning peale natuke valget leiba kah. Nonoh, järgmine päev ta lausa paastus selle kõhutäie peale. Ühesõnaga, meie sõime ja lasime rammestaval pärastlõunapäikesel enda peale paista, ainult Mia nokkis isutult oma klimpe ja palus aeg-ajalt Plamenil sõrmekese peale puhuda.


Kristi ja kott
Kõhukott küll tegelikult. Nimelt keeldus Kärt kividest laotud külateedel rappuvas vankris sõitmast ja mul tuli ta terveks päevaks enda ette kõhukotti riputada. Seal ta siis tšillis ja tundus oma eluga väga rahul olevat. Kärt on meil muidugi selline sale plika, aga pärastlõunal, ja eriti pärast kartuliklimpe, andis teist ikka tassida. Käru jäi Mia sõita ja Plameni lükata.

Plamen ja ratas
Õhtu jõudis ja rühkisime kogu oma killavooriga taas mäest üles parkimisplatsile. Kaidi rooli ja kõik teised oma kohtadele. No ja kuna on teada, et Kaidi sõidab meie neljaveolisega nagu oma punase sportautoga (st et ma olen korduvalt küsinud, miks ta ometi nii hilja pidurdama hakkab ja nii vingelt kohalt läheb) ja mäest alla tee juhtus olema just nii kehva nagu ta oli, siis oligi väga tõenäoline, et läbi selle löökaugu me ka sõidame. Ja esiratta rehv seal ka kärrdi lõhki käis. Niisiis oli meie järgmine pilt maalilised rohelised nõlvad ja nende taha vajuv päike ning selles hurmavas õhtuvalguses rohelises helkurvestis Plamen ratast vahetamas. Õigupoolest küll Plamen ja Kaidi kahekesi ning telefoni teises otsas veel Kuldar ka. Aga vahetatud see ratas sai ja pimeduses veeresime 80-ga mööda kiirteed kodu poole.

Kuna mulle tundus, et Ungari on mulle pärast Holloköt täitsa meeldima hakanud, arvas Kaidi, et seda muljet tuleks kindlasti kinnistada ja nii me jätkasime ka pühapäeval folgilainel ehk käisime kohalikus Skanzeni-nimelises etnograafiamuuseumis. Sinna on eri ajastutest ja piirkondadest kokku toodud majad, kenasti küladeks sätitud, kõik lahti ja külastajatele nii väljast kui seest vaatamiseks avatud. Kaidi on sellest blogis ka varem kirjutanud (siin ja siin). Tõesti väga kena. Päike oli aga sel päeval kuidagi eriliselt roiutav ja vahemaad eri majaderühmade vahel hullutavalt pikad ning meil kaasas kaks last, keda oli vaja vahelduva eduga süles tassida, nii et väga palju ringi traavida ei suutnud. 

Suurimaks tõmbenumbriks olid koduloomad: lambad, hobused, lehmad, sead, kassid-koerad jne. Küll me meelitasime Miat, et ta ometi mõnele pehmeninalisele lambakesele natuke rohtu annaks, aga enne otsustavat hetke lõi Mia ikka verest välja ja tõmbas käe tagasi. Eks ta ole – parem ikka karta kui kahetseda:)

Ja kui me olime koju jõudes värske õhu ja päikese üledoosist pisut üle saanud, siis tegime vist veel mingi toreda õhtusöögi ja läksime vara magama.

Et siis selline nädalavahetus oli.


* Praegu alles avastasin, et pealkirja "maitsemeel" peaks vist olema "maitsmismeel", aga too esimene sobib ka, ma leian:)

neljapäev, 7. aprill 2011

Veel õitsemist

Kuna Kristi alles komponeerib oma sissekannet, näitan veel pilte. Nendest kauaoodatud õitest ei saa kuidagi ju küllalt! Seekordsed on Kristi kaamerast. Küll ma armastan seda teravussügavust!!! Väiksemaks teha ning kokku suruda ei raatsi kuidagi!

teisipäev, 5. aprill 2011

Ungarlased leiutavad, puud õitsevad


Ungarlased on järjekorde leiutisega hakkama saanud. Ei ütleks sellisest isiklikust aksessuaarist ära! Seda ei pea ju tingimata auto pagaasnikusse mahutama (st üks sõiduvahend eeldab teist sõiduvahendit), võib ju lihtsalt kokku keerata ja metroo peale jalutada, kui bensiin otsa saab:)

Kristi lubas kirjutada meie etnolembelisest nädalavahetuses. Niikaua, kui ta kirjutab, näitan mina pilte õitsvatest kirssidest ja magnooliatest. Üks meie aia kirssidest on juba peaaegu läbi õitsenud, õitsedes kokku vast kaks päeva.


Magnooliad on RECi tagaaiast.