kolmapäev, 21. september 2011

Kuidas maasikast triikraud sai

Nagu blogi usinad lugejad teavad, läks kolmene Mia juba oma kolmandasse lasteaeda. Kui eelmisel aastal oli Mia lasteaia-sümboliks maasikas (eper, eperke), siis sel aastal, ilmselt seoses faktiga, et Mia oli viimane 28 lapsest, kes tihase rühma kohale jõudis, on Mia sümboliks aga triikraud!!! Miale ulatati esimesel päeval pidulikult tema kott (mis on tegelikult ümberkeeratud SPARi poekott), mille peale on tikitud triikraud ja mille sees hoiab laps edaspidi oma riideid. Riidekappe üldiselt lasteaedades pole, eelmistes olid küll riiulid, aga seekord tuleb siis poekotiga läbi ajada ja niikuinii viskab kasvataja 28 lapse riided - kuidas ta jõuakski neil silma peal hoida - kokku ühte suurde läbipaistvasse kilekotti, mille peale on kirjutatud "kelle oma?" ja kust siis lapsevanemad õhtul oma võsukese asju välja otsivad.

Nüüdsest munitsipaallasteaias käiva triikrauakese emal on igaljuhul tekkinud võrdlusmoment Tallinna lasteaiaprobleemidega. Szentendre, mida mina hellitavalt Doonau rivieraks kutsun, ja mille tänavatel on samasugused turistidehordid nagu keset kuuma juulit Tallinnas, on ilmselget Ungari üks kõige rikkamaid omavalitsusi. Sellest hoolimata on 28 lapse peale lasteaias üks kasvataja ning lapsevanemad toovad lasteaeda nii WC-paberi/salvrätikud/seebid-shampoonid kui ka juur- ja puuviljad!!!!

Voodiriideid- ja pesu ma ei meenutakski, aga miskipärast oleme me iga lasteaia lõpus unustanud tekid-padjad koju tagasi tuua või on need unustatud meile tagasi anda.

Programmist ei oska ma veel suurt rääkida, sest paar esimest kuud pidi mööduma eelkõige mängides ja kohanedes, kuna tegemist on esimese lasteaia(mitte enam sõime)rühmaga. Tore on kergelt ornitoloogiline kalle - lastega käib regulaarsetel linnu- ja loodusvaatlustel ornitoloog.

Sarnaselt teiste lasteaedadega on probleem aga selles, et kl 5.05 lapsele järele minnes on ta viimane rühmas ning kasvataja on seda nägu, et ta võinuks juba ammu kodus olla, kui seda sinu last siin poleks.

Hommikuti on minu töökohas küllalt suur vabadus tulla, millal tahad, aga enne kella 5 jalga laskmine meil hea tooni juurde ei käi. Kas tõesti on kõikidel , v.a meil, lapsehoidja varuks?

2 kommentaari:

  1. 28 kolmeaastast last ja üks kasvataja? Päevast päeva? Kuust kuusse? Kuidas tal ometi õnnestub normaalseks jääda? Mitte et ma lastevihkaja oleks, aga omajagu elukogemust mul siiski on...

    VastaKustuta
  2. Tegelikult on neid ikka kaks, aga käivad vahetustega, nii et 28 last on ikka alati ühe õpetajaga. Vahetuvad laste magamise ajal.

    See ei ole tõesti normaalne, laste suhtes ka. Ma pole veel kindel, kas me ikka tahame päris nii.

    VastaKustuta