teisipäev, 27. märts 2012

Raamatukoi

Kevad tuleb vääramatu jõuga, kirsid juba õitsevad. Kuna mul on sel kevadel sõitmist nii põhja kui ka  lõunasse, saan ma kevadist õitsemist üsna mitu korda nautida:) Ja varsti on taas aeg ka traditsiooniliselt vabaõhumuuseumisse jalutama minna (vaata siia ja siia), aga talvised pildid, pealegi veel profi tehtud, on täiesti näitamata.

Nagu Krista oma blogis kirjutas, oli Miat väga raske fotosessioonile keskenduma panna, muudkui jooksis ringi, püüa sa tuult väljalt... aga vot siis, kui raamatud välja võeti, käitus Mia 100% mialikult. Süvenes, uppus raamatute maailma, muu ei olnud enam oluline. Meil on igal hommikul üks selline hetk. Kõigepealt õudne venitamine pudrukausi taga, siis suuremat sorti tants ja tagaajamine, et riided selga saaks. Ent siis tuleb taevalikult vaikne hetk, kus Plamen kammib Mia juukseid (mind seda tegema ei lasta) ja Mia "loeb" süvenenult raamatuid.

Aga sellest küll mingit märki ei ole, et ta päriselt tahaks tähed ära õppida ja lugema hakata. Tegelikult suuremas osas tähti ta ikka tunneb, aga lugemismehhanism pole talle seni huvi pakkunud. Hiljuti küll üllatas mind sellega, et hakkas hoogsalt oma nime kirjutama... ehkki ütleme nii, et pärast M tähte jõud rauges...






Kui midagi on sellel tüdrukul palju, siis on need suvekleidid. Natukese liialdades - iga suvepäeva kohta üks. Ja nüüd fotosessioonil, mis te arvate mis tal seljas on...? Üks Krista tüdrukute kleitidest! Sest oma keeldus ta panemast, kui riietevahetuseks läks. Muidugi pole meil ka talvel pildistama minnes meeles näiteks suve etendada... Minul, piltide pealt vaadates, on näiteks kaks aastat järjest olnud seljas üks ja seesama villane seelik.

 Paar traditsioonilist perepilti tuleb ikka veel sellest sarjast. Kannatage ära!

esmaspäev, 19. märts 2012

Varbad paljad!

Kõik algas sellest, et maja küttesüsteem andis (juba mitmendat korda) otsad. Lisaks sellele, et kamin pole suuteline soojaks kütma talve jooksul kogu Doonau niiskuse endasse imenud maja, pole meil ka sooja vett. Omanik arvas, et putitamisest pole enam kasu ja välja tuleb vahetada kogu küttesüsteem, milleks tal küll raha pole. Aga meil vast ikka on...? Läbirääkimised jäid pooleli, sest peale tuli Ungari rahvuspüha - madjarite ülestõus Habsburgide vastu aastal 1848. Omanik sõitis Aadria rannikule ning meie siis omakorda otsustasime Habsburgide kantsi külastada, äkki isegi veel suusatama minna....

Äärepealt olekski veel mäesuusahooaja alanud - suusamäed olid lumised ning tõstukid töötasid - aga kuna üks meist otsustas viimasel hetkel veel endale täisvarustuse hankida, saabusime Alpidesse siis, kui suusarente juba kinni hakati panema:) Järgmine aasta, ma luban, lähme juba varakult kohale!

Aga kelgutamas käisime küll, ehkki väljas oli +26! Vaat see on alles kogemus! Talverõõmud talvise külmata!

Annabergi nõlvadel.


Viini kesklinnas.

Paljajalu murul tundub esialgu tõelise tasakaaluharjutusena.



Issiga patseerimas. Mia vaieldamatuks lemmikuks olid tänavakunstnikud.



Viinis, Grinzingi nõlvadel. Mia püüdis näpuga viinamarjaväetides jooksvat mahla ja nentis: "Vein juba jookseb!"

Ma salajas ikka lootsin, et meie tagasi naastes jookseb soe vesi kraanist ning kui vähemalt mitte küttesüsteem, siis päike on ikka maja soojaks kütnud. Aga ei, pugesime kolmekesi kolme teki alla. Kraadiklaas näitas toas kõigest 17 kraadi.

 Siiski - kaunist kevadist olemist!

Aitäh, Ene!

esmaspäev, 12. märts 2012

Punase mantli lugu

Plamen aitab mulle mantlit selga, Mia kõrvalt: "Kas Sa ikka veel ei oska ise mantlit selga panna?"

Alloleva punase mantli, mille lasime ka Kristal üles pildistada, lugu on aga selline, et kunagi mitu aastat tagasi tuli Plameni ema soojalt lõunamaalt rõskesse Ungaris sügisesse ilma talvemantlita. Kohe täitsa kampsuni väel tuli. No käisime siis kõik poed läbi, miski kiirmoekettide toodangust ei sobinud. Viimaks pöördusime Budapesti arvukate second handide poole - poole tunniga sai vanaema endale musta täisvillase mantli ja lapselaps selle punase. Oli teisel veel hinnasiltki küljes. Lasteriideid müüakse siin katsukatest kilokaupa, too mantel maksis 4 Eurot.

Ma ikka vahetevahel mõtlen, et läheks tooks veel midagi toredat ära, aga viimase kahe aasta jooksul pole sellist hetke tekkinud.


Hindadega seoses - üks asi on Moldovas supertore! Nimelt saan ma üle pooleteise aasta (ehk siis sealtmaalt alates, kui Eesti eurole üle läks) aru, mis midagi maksab! Nimelt on Moldova lei sama kursiga kui Eesti kroon ja alles sealses poes saab aru, et enamiku ajast, olgu siis euro või forintiga arvestades koban ma täielikus pimeduses.

laupäev, 10. märts 2012

Fukushima, Doonau ja Moldova värvilised külad

Ma olen tahtnud teile kirjutada olukorrast Jaapanis aasta pärast Fukushima katastroofi, sealsest infosulust ja sellest alguse saanud kodanikuliikumisest. (Kas te kujutate ette, et jaapanlased ei tea pooltki sellest, mida meie ajakirjandusest Fukushima katastroofi ulatusest ning sealsest radioaktiivsest saastatusest teada oleme saanud?) Mul oli paar nädalat tagasi ühe tuumaenergeetika ja avalikkuse kaasamise (teemadekomplekt, millega ma olen paar viimast aastat tegelenud) üritusel Luksemburgis väga huvitav kohtumine ajakirjaniku Takashi Uesugiga, kes esindab Jaapani vaba ajakirjandust ning kelle lood Fukushimast on täiesti uskumatud, aga vastavad ka Euroopa Komisjoni missiooni raportites kirjutatutele. Kel huvi, võib uurida http://www.uesugitakashi.com/

Aga loomulikult vajus see kõik kohe uute asjade/aistingute/avastuste alla, ja kui ma teile lubaks, et kunagi ikka kirjutan, siis ilmselt läheb nii, nagu üks mu sõbranna on öelnud… lubad maad ja ilmad kokku kirjutada, aga kunagi ei tee seda.

Pärast silmiavavat Luksemburgi, pidin ma kohe kuhugi Belgradi taha kihutama. Ega ma täpselt ei teadnudki, kus see Golubaci nimeline koht asub. Belgrad on Budapestist järgmine suurlinn, pole muud kui sõida aga kohale, aga kui teeviit näitab ikkagi, et ees on 450 kilomeetrit ja sa oled lubanud kolleegile, et pärastlõunaks oled Belgradis ja kell on juba 11 ennelõunal, siis reguleerid kiiruse 150 peale (lootes, et diplomaatiline registrimärk kaitseb ka sel korral igasuguste trahvide eest) ja mõtiskled omaette, et kas kõik maailmas teevad umbes selliselt tööd, et kõigepealt kihutavad 150 km/h kohale, siis veavad kaks täispäeva koolitust, mis koosneb eranditult ülesannetest, rühmatöödest, rollimängudest, pidevast tagasiside andmisest, suhtlemisest-suhtlemiset-suhtlemisest, õnneks ka osaliste väga ergutavast rahulolust, ning kimavad siis samamoodi tagasi, olles kolme päevaga sõitnud taaskord maha 1300 kilomeetrit, muu, sh orienteerumine Belgradi kesklinnas ilma igasuguse GPSi või kaardita, pealekauba…? Seda ma lubasin endale küll, et kui kunagi aega peaks olema, löön ma 10 aastat vana mobiiltelefoni lauale ja nõuan tööandjalt sisse mõne natuke kaasaegsema seadme, millel ka GPS peal oleks.

Aga Golubac, täpsemalt sealne Doonau, võitis mu südame! Ma pean jälle sõber Google poole pöörduma, et te sellest kohast aimu saaksite, aga ütlen kohe, et ükski piltidest ei anna edasi kogu asja süngust ja võimsust. Küll ma siis jälle ise kord… eks!

Alustuseks peab ütlema, et ma olen üdini mereinimene, siis tulevad metsajärved ja siis kärestikulised Bosnia mägijõed. Mingid suured lahmakad Euroopa linnadest läbivoolavad solgineevad a’la Doonau jätavad mind täitsa külmaks (kas pole irooniline? 10 aastat väärtustamata elukeskkonda; ma olen veendunud, et väga paljud tahaksid minu asemel olla). Ja siis korraga seal allavoolu muudab Doonau oma palet. Esiteks muutub ilmatuma laiaks, seitse kilomeetrit, vähemasti järv, peaaegu et meri, mõlemal kaldal (sealpool juba Rumeenia) kerkivad sünged mäed, asjale lisab vürtsi vana kindlus, mis on plaanis lähiaastatel renoveerida. Doonaule tekib iseloom! Huvitav on ka see, et ehkki allavoolu, ja peaks veelgi saastatum olema, käib sealkandis Doonaul vilgas tegevus. Supelrand, Ungaris ei käi keegi Doonaus ujumas, taldrikul on Doonaust püütud ja maitseomaduste poolest väga hinnatud kala. (Mina isiklikult küll seda ei söö(ks).) Turism õitseb. Siuksel tohutul veekogul on siiski võimas puhastusvõime. Kuna Belgradist enam tööstusest tulenevat reovett peale ei tule, on Doonau palju puhtam kui Ungaris.

Kuna tegemist on siiski maakohaga ja suitsetamist eriti ei reguleerita (Serbia seaduse kohaselt saab meelelahutusasutus ise otsustada, kas keelab sees suitsetamise või mitte, ja suitsuvaba nurk tuleb tekitada ainult siis, kui kohvikul/restoranil on pinda rohkem kui 80 m2)¤, siis oli restoran, kus meile hommikut-lõunat pakuti, paksus suitsuvines ning selmet süüa, sõitsin ma mööda udust Doonau-äärset ja kahetsesin paksus udus väikse mootorpaadiga järvele, vabandust jõele, popsitavad kalamehi vaadates hirmsasti, et ma fotokat kaasa ei võtnud. Ja kohe paari päeva pärast siin Moldovas pidin ma seda jälle hirmsasti kahetsema.

Muide, selliseks rõskeks-uduseks ilmavahetuseks polnud ma enam sugugi valmis, Ungaris asusin teele +18ga.

Teiseks, koolituse viisime läbi kohalikus omavalitsuses, mis sarnanes oma sisustuse, tolmususe, allakäigu jm poolest ühe omavalitsushoonega Armeenias, kus ma 2004. aastal koolitust pidasin. Need omavalitsushoones on kohe siuksed puutumatud saarekesed üleüldiste muutuste keskel.

Aga selle nädala jooksul olen ma näinud palju võluvat Moldovat, millel sellest kahest korrusmajast koosneva linnaväravaga, millest ma siin hiljuti kirjutasin, miskit ühist pole. On lagunenud, aga imeilusate mosaiikidega bussiootepaviljonid, mida on kirjeldanud Marje Aksli oma „Minu Moldova“ raamatus (millest, ma pean ütlema, juba sellesama nädalaga välja kasvasin – mul on juba oma Moldova:) On imeilusad värvilised külad. Te peaksite neid nägema! Julgelt sinist, rohelist, valget. Puitnikerdustega aknapits, karniis, väiksed puidust nikerdatud tornikesed. Võluvad suveköögid lumises aias. Majaseintel on korduvad motiivid hobuste ja hanedega.¤¤ Hanekarju on kohutavalt palju igal pool. Mehed toestavad kõva talve järel viinamarjaoksi. Paari lambaga on orus jalutamas karjus. Surnuaias on kõik puuristid sinised. Ühes sellises külas, ma isegi ei tea täpselt, kus ta Euroopa kaardil asub, Rumeenia paistab kätte, Transnistriast võimalikult kaugel, pidin ma peaaegu ühe sellise maja ära ostma. See oleks ka ainuke kinnisvara, millele mul hammas peale hakkab:)

Ma olen rääkinud n arv inimestega, tüürinud ühes nendega läbi 30+ küsimusest, mis peaks aitama meil luua pilti valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tegevusest ja probleemidest. Meil on olnud kolleegidega, nagu alati, tohutult lõbusad sõidud ühest kohast teise, teemaks näiteks täna nõukaaegne elu Moldaavias, Ungaris ja Eestis. Pidepunkte leiab igast küljest, aga kui minul on rääkida rohkem sellised naljakad lood a’la Disko ja Tuumasõda, siis Moldaavia reaalsus oli see, et neil polnud näiteks mitte ühtegi emakeelse raamatu poodi. Mu kolleeg tõi rumeeniakeelseid raamatuid endale koju Moskvast. Paar sellist asja, näiteks ka fakt rumeenia televisioonist, mis töötas kaks tundi päevas, ja millest 1,5 tundi vatras kingsepp, Mõtete Doonau, nagu ta ennast kutsuda lasi – Ceauşescu, ja sa mõistad, miks sul ei ole selles kandis peale hea veini, söögi, pitskaunistuste ning aastaid kolhoosiesimeeste poolt juhitud riiki jäänud heade ja tarkade inimeste mitte midagi imetleda.

Homme vaatan ma Turkish Airline’siga koju sõites ära teise poole filmist, mis siia lennates pooleli jäi. Ma loodan, et Mia pole vahepeale kogu eesti keelt ära unustanud. Kui ma talle viimati helistasin, ütles ta, et „emme, ma ei saa praegu rääkida, mu pitsa jahtub ära!“


¤ Zorica, mu Serbia kolleeg rääkis kunagi, kuidas esimesel suitsetamist reguleerival päeval läks ta jala läbi linna tööle ning mõtles, et mingi demonstratsioon on hakanud. Kõik inimesed seisavad väljas uste ees ja tõmbavad viimaseid mahve. Justiitsministeeriumi ees olevat oma 60 inimest olnud… see näitab ilmekalt suitsetajate ja põhimõtteliselt ahelsuitsetajate osakaalu. 

¤¤ Ma üritasin Google'ist ka mõne külapildi leida, üsna asjata. No üks suvine hetk sealsamas võiks olla selline