Mia sai paljajalu Kalasadama kandis joostes varba veriseks - keegi ei tohi sinna suunaski vaadata, kus Mia end ära on löönud või vere välja saanud - ja seal ta siis omaette koogutas: "Ma ei saagi enam elada, ma suren nüüd välja..." Te aimate sellest repliigist juba liigset Jääaja vaatamist, eks ole! Aga mulle oli see väikseks äratuskellaks - kui ma kohe siia sissekanded tublisti tegema ei hakka, siis sureb see meedium ka välja.
Mia palub ühtevalu, et räägi kristidest (ta hakkas mu õde Kristit mitmuses kutsuma siis, kui too kaksikuid - Metet ja Looret - ootas). Niisiis on meil ajaloorubriik "Lugusid kristidest", mis sisaldab kõiksugu vanu jutte, enamjaolt minu ja Kristi lapsepõlvest ja oleks ometi keegi päevaraamatut vähe kauem kui aasta aega pidanud, oleks ka jutte rohkem rääkida. Nüüd ma pean end juba kordama ja kord kui ma taadu ja mummi lapsepõlvest üritasin jutustada, pajatas Mia hiljem oma versiooni loost, mille peategelaseks olid eestlane, sakslane ja venelane ning mis poliitilise korrektsusega just eriti ei hiilanud.
Igaljuhul, loo moraal on selles, et ma kirjutan Miale, kes tulevikus võiks mõne lapsepõlveseiga, -aistingu, -koha või -lõhna siinsete lugude abil üles leida, aga ühtlasi vabandan kõigi teie ees pika pausi pärast ning kutsun edasi lugema!
Mul on väga selekteeriv mälu - suvi on olnud imeilus, soe ja päikseline ning mõnest eredamast hetkest sooviksin ma väga pajatada, aga enne veel räägiks peategelasest, kes on vahepeal nelja ja pooleseks saanud ja elab täpselt sellist neljapoolese elu nagu kirjutab Anna Wahlgren oma "Kooskasvamises", mida ma tsiteerisin ka siis, kui Mia kolme ja pooleseks sai. Küll on kerge, kui kõik käib raamatu järgi:)
"Neljane laps on tõeline seikleja, kartmatu, uudishimulik ja erk. Tal ei ole vaja ennast tõestada, et just tema on parim, suurim ja ilusaim. Ta lihtsalt on seda. Ta võib endale lubada lasta teistel ennast tõestada."
"Ta on küps teistega suhtlemiseks... ta on esmakordselt oma noore elu jooksul võimeline pidama midagi vestluse laadis... uues keskonnas on teda lausa rõõm tegustemas näha... sõpru valib ta asjatundlikult... ta on võimeline alternatiivolukordi ette kujutama, ta oskab erinevaid lahendusi kaalutleda, käsitleda ja otsustada... lühidalt öeldes on neljane laps tark laps."
Ju ei ole midagi väga valesti läinud, sest ma noogutan autoriga kaasa:) Mõnikord on meie nelja ja poolene kõhedusttegevalt täiskasvanulik, taiplik ja arusaaja, teiseltpoolt muidugi ka hästi naljakas ja krutskeid täis.
Miale on terviklik perepilt - ikka ema, isa ja laps(ed) - hästi oluline. Kui ta näeb kuskil last üksi mängimas, küsib ta kohe, et kus lapse ema on ja kui siis näiteks mõni vanem naisterahvas mööda jalutab, langeb Mial kivi südamelt, et näe, ikka vanaemaga on... Isegi "Sööbiku ja pisiku" raamatu lõpus on Mial hea meel, et Sööbik-Pisik saavad nüüd ome emme-issi juurde tagasi purjetada, ega pea enam Jussi suus ise endale maja ehitama. Muide, tema on ka see, kes küsib, millal me Plameniga abielluda kavatseme;)
Pissi-kaka huvi, mis Wahlgreni järgi ka neljasele iseloomulik, hakkab vist üle minema, igaljuhul oli mõni aeg tagasi selline jutuajamine: "Emme, on ju nii, et kui inimesel aju ei ole, siis on ainult pissi ja kaka ja poti jutud." Olen seisukohaga nõus:)
Laskem Mia isal ka sõna sekka öelda: "Mia is always on the bright side of life (likes to
play, make jokes and climb around) unless she is in her other
"self" - moody, demanding attention, crying for music listening
rights. She is not obsessed with dolls, she is devoted to literature. I only
could imagine what a reader she will be when she learns reading. And she is an
athlete, outgrown her age. A loving child - always help to her parents, to
console them. A good friend. A real, strong member of the family."
Olgu kommentaariks öeldud, et koht, kus me oleme oma vanemlikud õigused küll täiesti ära andnud, on autoraadio muusikavalik. Ainus, kus me kompromissi leiame, on folk - Vägilased, Mari Kalkun, Paabel, need lähevad Miale ka peale. Aga millala saan ma tagasi näiteks oma elektroonilise jazzi...?
Mis lugemisse puutub, siis Mia tunneb enamiku tähti ning kirjutab oma nime, aga sellega esialgu kirjatarkus ka piirdub.
"demanding attention" on aga asi, mille puhul ei taha ma Plameniga nõustuda - minu arvates saab Mia erakordselt hästi omaenda meelelahutamisega hakkama, isegi tundide viisi (Wahlgreni järgi teeb neljane meelsasti umbes kolmetunniseid retki oma "kodukarja" juurest ära), aga ilmselt sokutan ma tähelepanu nõudva lapse lihtsalt Plameni kaela...
Nelja-aastase lapse parooliks olevat seiklus, meie seiklesime kahekesi Mia nelja ja pooleseks saamist tähistades Käsmu rannalt läbi madala vee Kuradisaarele (te näete pilte järgmine kord). Siinsed pildid on tehtud aga Kärdla rannas, kust ma ka päikeseloojangupilte kavatsen näidata. Kurb on mõelda, et mina olen kuskil mujal, aga Kärdla rannas loojub päike...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar