Aasta Eestis. Kontorielu kiituseks

Sellest sai eile aasta, kui me Eestisse tagasi kolisime. Eile ja täna sadas hommikul lund (aga aasta tagasi oli soe ja läks üha soojemaks) ning ma olen korduvalt tabanud end mõttelt, et mis asi see oli, mis meid sealt Ungarist õigupoolest tagasi ajas!  Mis asi see oli, mis mulle õigupoolest ei meeldinud... Ja-jaa, need pimedad sumedad lõunamaa õhtud ei meeldinud mulle kõige vähematki! Aga arvake ära, mitu korda olen ma selle aastanumbri sees Eestis päikeseloojangut vaatamas käinud - õige, null korda! Kui eelmine november padupimedus kätte jõudis, ma isegi ohkasin korraks kergendunult - polegi vaja kuhugi kõike seda ilu enam vaatama joosta, saab emotsioonidest, värvidest, meeleoludest puhata. Ja siis see pimedus muudkui kestis ja kestis ja kestis, lund ei tulnud, lumevalgust ei olnud. Ma ei tea, minu jaoks ei olegi veel valgeks läinud, ma ei ole sellest kaamosest veel välja saanud. Sellele väiksele seigale, et veel hilisõhtulgi on valge, pööras mu tähelepanu päevad läbi lastega õues olev õde. Aga mina - ehkki meil on korteris maast laeni aknad - pole seda märganud. Vist sellepärast, et pole soojaks läinud, ja ärge tulge mulle ütlema, et aprillis oli soe! Igaljuhul - aastaring siin põhjamaal on täis ja ma mõistan paremini ka kliimapõgenikke.

Aga mul on ka oma väike põgenemistee, see viib küll otsejoones Ungarisse kontorilaua taha, aga see ei tähenda ainult üliefektiivset klahvide klõbistamist (öö ja päev võrreldes koduse rööprähklemisega, asjad, mille üle võib lõputult kirju vahetama jäädagi, saavad trepimademel möödaminnes aetud...), vaid ka tööleminemist - viimati Ungaris olles kõndisin iga päeva läbi Szentendre vanalinna kaheksa kilomeetrit tööle ja tagasi -, oh mis mõnu võrreldes magamistoast elutuppa astumise ja arvuti sisselülitamisega. Siis veel talveniiskusest ülessulamist, paljaid varbaid, magnooliaehteis RECi tagaaeda, pikka lõunapausi terrassil, kus ütleme, et parasjagu iirlane, usbekk, prantslane, eestlane ja portugaallane söövad naabruses elava vietnamlase poolt valmistatud Pho Xao'd ja vestlevad Ukrainas toimuvast. 

Jah, võttis üheksa kuud aega, et kontorielust välja puhata ja seda kõike, mis nii igapäevane oli, taas märgata, väärtustada ja NAUTIDA. Nagu ma Eesti puhkuseid nautisin. Kahepaiksus on tore asi, aga nagu selle iseloomule omane, saab seegi olla vaid ajutine. 

Magnooliad RECi aiast. 

***

Et lugu nüüd väga roosiliseks, või siis magnooliaseks ei läheks, teile ka üks pilt Budapesti linnalähirongist, millega sai omal ajal ikka omajagu tööle sõidetud. Kui ma siin ennist kiitsin jalutamist läbi vanalinna või Doonau kaldapealsel, siis enne Mia sündi elasin ma viis aastat Budapestis, mis tähendas igal kontoripäeval 50 km sõitu töö ja kodu vahet. Tihti ka rongiga, mis nüüd küll mingi porgand pole, logiseb teine Budapesti ja Szentendre vahet 40 minutit, läbi lõputute kaubahoovide ja tapvalt igavate pustade, 100 korda uksi avades, 100 korda valjuhääldi krõbisedes uste avanemise eest hoiatades*. Sellega tööle logistades (ilmselt oled eelnevalt ka trammi või metrooga sõitnud, et üldse rongi peale jõuda ja siis pärast rongi pealt tulekut veel läbi vanalinna kablutanud) oled sinna päriselt ka jõudes moraalselt juba täiesti väsinud!

Muide, ehkki me töötasime Plameniga samas asutuses, kohtusime me justnimelt hilisõhtuses rongis koju sõites. Plamen üritas mind aastaid vedada sel tähtsal päeval rongiga sõitma, aga ei saa olla midagi tüütumat!

* Märtsi viimastel päevadel avati (vahetult enne valimisi muidugi) Budapesti sajandi ehitusprojekt - 4 metrooliin. Esimese päeva tasuta sõidust oli meilgi võimalik kohe osa saada! Kuna selle liini peal rongides enam uste sulgemise eest ei hoiatata, jäi esimesel päeval 17 last kas sulgunud rongiuste taha või üksinda rongi. Nii harjunud on selle kutsungiga ungarlased.