teisipäev, 28. oktoober 2014

Hit the road Jack

Kui uskumatult tähelepanelikud on ikka lapsed! Vaatame Miaga näosaadet, Uku Suviste laulab Ray Charlesina "Hit The Road Jack"i ja Miale on just seletatud, et Ray on pime. Kui esimesed fraasid on lauldud, küsib Mia, et kas ta ei kuule ka? Mina, et kuuleb küll, hästi kuuleb. Mia: "Aa, siis ta ei saa lihtsalt aru"... ja kui mulle siis kohale jõudis, ma lihtsalt luksusin naerust! Laulu esimesed fraasid, mida Ray ütleb, kõlavad ju järgmiselt: "What you say...?"

Pilt on suvisest Haapsalust. Oi kuidas see tüdruk turnida armastab! Kui kuskil on mingi pulk püsti või köis alla, siis sinna otsa ta ka ronib!

neljapäev, 23. oktoober 2014

Veelkord Musta mere äärest

Minu sellesuvine suurim looduselamus oli kohtumine koduste toonekurgedega öises Bulgaaria metsas. Sõitsime läbi väikeste külade kodu poole ja korraga nägime tee peale kalduva puu võrasse lennanud valget kilekotti. Äkitselt tõusis kilekott rapsides lendu ja veel 10-15 kilekotti, kes sama puu peal istus, lendas ära. Kujutage ette, need meiekandi kured, kes väärikalt põllu peal jalgu sirutades konni napsavad, istuvad Bulgaarias läbilennul olles hulgakesi ühesama puu otsas, punased jalad läbi puuvõra rippu ja valge kere puuvõrele toetumas. Hirmus tore vaatepilt ja tõeline looduselamus:) Nende öine vaatlus sai meie lemmikajaviiteks! Muidugi ei ole mul sellest pilti, aga pilte on mul teisest toredusest, mida ka varem näinud ei olnud! 




Alloleva loodusliku südamega Musta mere rannalt lõpetakski Bulgaaria-teema, sai teist nüüd tõstetud küll. Enne kui lumi maha tuleb, tahaks ka meie esimesest Ida-Virumaa reisist kirjutada. 

pühapäev, 19. oktoober 2014

Tüdruk ja meri

Mis aga Miasse puutub, siis tema käis kogu eelmise aasta kaks korda nädalas Kalevi ujumiskoolis. Alguses oli neid rühmas päris palju (seda eriti ühe raja peale), kevadeks kuivas rühm kokku, aga Mia käis ikka vapralt lõpuni (lõpus tuli natuke sundida ka), kusjuures oli ka rühma kõige noorem ujuja, üks kahest tüdrukust, poistega vahe kaks aastat.

Ujumisvestidest saadi lahti teiseks või kolmandaks tunniks, ja kohe esimesest tunnist alates pandi neid ka 25 meetrit ühtepidi ja 25 meetrit teistpidi mõõtma. Ja nii sadu meetreid igas tunnis. Kui rühma käsutuses on üks rada, siis eriti palju midagi muud vist teha ei annagi, ja arusaadav, et talv läbi tuimalt basseinipikkusi nühkida on igav. Oi, ma mäletan omast lapsepõlvest, kui igav üks ujumistrenn olla võib, ja ma olin natuke üllatunud, et seda annab ikka veel niisama igavalt organiseerida.

Selle aasta jooksul õppis Mia selili ujuma, veega sõber oli ta ja sukelduda oskas ka juba enne kursusele minekut. Rinnuliujumine oli suve alguseks veel täiesti null. Ma pean ütlema, et need korrad, kui mina last läbi klaasi passisin, ei korrigeerinud treener kunagi ta kipakat tehnikat. Aga hiljem treeneriga rääkides tuli välja, et selles vanuses (5-6) ei ole nende koordinatsioon veel nii hea, et tehnikat lihvida.

No igaljuhul tundus mulle tulemus (eriti makstud raha valguses) natuke liiga tagasihoidlik  ja suve alguses ma ikka pahandasin temaga, et niimoodi ühekordsete tõmmetega üks ujumiskooli kasvandik ei uju. Aga suve lõpuks - dabadada - oli äkitselt rinnuliujumine ka selge.

Must meri on huvitav, paarkümmend meetrit rannast täiesti tüüne, aga randa lööb tohutusuured lained! Nendega saab ikka nalja!




Tänavu alistusime ühiskonna survele ja panime lapse eelkooli, ehkki ta käib ka "õppimiskallakuga" lasteaias, nagu kasvatajad seda lasteaeda kutsuvad, seega ujumiseks ja üldse trenniks aega üle ei jäänud. Aga see on teise postituse teema.

Püsige lainel;)

reede, 17. oktoober 2014

Poiss Musta mere ääres

Mia oli aasta ja kolme kuune, kui me juhtumisi märkasime temalt küsida, et mis ta nimi on. Meie üllatuseks ütles ta täitsa rahulikult, et Mia. Ma mäletan seda hetke nii hästi, istusime parasjagu Kristi ja Miaga Dubrovniku ühes pizzerias ja jõime Latte't ning Solo Latte't ja kahjatsesime, et me varem selle peale polnud tulnud, et lapselt ta nime küsida. 

Theole olen ma juba mitu kuud nimeütlemist õpetanud, esimesi vilju sai nautida täna hommikul. "Mis Su nimi on?" Theo (ka 1,3 kuune) võtab luti suust ära, ütleb "Ei tea!" ja paneb luti suhu tagasi:)

Bulgaaria pilte pole, sest nad on kadunud, mõne üksiku erandiga! Siinsetel on Theo minu bulgaaria lemmikrannas Roussalkas. Võite ette kujutada, et kohalikena (Plameni vanemad elavad 35 km kaugusel Mustast merest) väldime me kuldseid liivasid ja päikselisi randu nagu tuld. Roussalka on väike kaljune laht, kus mõnesaja meetri kaugusel rannast kerkivad merest kivimürakad ja tüüne roheline vesi tekitab tunde, nagu oleks kuhugi Bondi filmi sattunud, kus peategelane ise, saatjaks muidugi kaunis naine, mõne hetke pärast vetevoogudest välja ujub. No ei ole mul seda panoraampilti teile praegu pakkuda! Kunagi oli see kant kinnine kuurort, ehitatud spetsiaalselt Prantsuse turistidele ja seetõttu pole seda ka nii hullult ekspluateeritud. Hetkel on kõik rannataristu, -majade jm osas liga-loga, aga loodus, asukoht ja vaated on nii võimsad, et ega see nii ei saa jääda.

Kui te olete blondi poissi (ja, meil on lumivalge peaga poiss!!!) küllalt imetlenud, siis pange tähele ka rannaliiva:)

Mis mõnus mänguasi! Kusjuures Theo küll armastab vett ja muud ei teeks, kui sulistaks koduses vannitoas, aga hirmasti kardab merd. Mida suve lõpupoole, seda enam ta pahandas, kui me jälle uue mere äärde jõudsime ja vette hüppasime. Teda meil ära meelitada ei õnnestunud.    

Theo on oma loomuselt hirmus korraarmastaja - ta lemmik(mängu)asjadeks on kühvel ja hari, päeva tipphetkeks tolmuimeja väljavõtmine. Kõik puhastusvahendid ja -lapid oleme pidanud lõpuks kõrgele tõstma, Mia näiteks ei näidanud mitte ühegi puhastusvahendi vastu mitte mingisugust huvi. Seda siiamaani. Söömise ajal on poisil salvrätik alati ligi, millega siis oma nägu pärast iga ampsu patsutada. Ärge palun ütelge, et ta kasvab sellest välja, meil on mr. Properit oma majapidamisse väga vaja.


No ja traditsioonilised mina ja Theo mere ääres. Küll hoopis teises rannas, Bulgaaria ainukeses veel asustamata liivarannas. Põhjuseks 10 kilomeetrit ameerika mägesid enne, kui randa jõuab. Aga surve on suur!