esmaspäev, 9. veebruar 2015

Theo, poolteist ja enamgi veel

"Theodor on kõigest poolteist ja oskab ise nina nuusata", kuulutan ma Plamenile, "Mia ei osanud seda veel viieaastasenagi". "See-eest", vastab Plamen, "oskas Mia rääkida." (Remargi korras: Mial oligi tegelikult väga raske nuuskama õppida, sest tal ei olnud nohu (köha ega palavikku - jaa, ka nii või olla!), samas kui Theol jookseb see nina ikka üsna ohtrasti. Kui Mial viiesena mingi allergilise nohu sai, avastasime, et appi-appi, ise suur inimene, aga nuusata ei oska.)

Paar nädalat hiljem. "Plamen, Kristi käis mingil kõnearenguloengul ja seal räägiti, et andekad lapsed hakkavadki hiljem rääkima." Vaikus, siis Plamen: "Jah, aga mitte väga palju hiljem."

Ma lubasin endale, et teen ühe beebuski-sissekande (jaa, me kutsume teda ikka veel beebiks) vähemasti siis, kui Theo on saanud poolteist, nüüd on sellest peagi kaks kuud jälle möödas. Aga ega selle kahe kuuga pole ta miskit uut - kui rääkimisest rääkida - ütlema hakanud ja üldse pole ta viimase poole aasta jooksul oma sõnavara eriti täiustanud, kuid sellest hoolimata on meil ehtlapsevanemlikult tunne, et Theo on hirmus nutikas tegelane:)
     
Kuidas Mia pooleteiseaastasena rääkis, on kirjas siin ja kõigest kuu aega edasi loendas Mia juba üks-kaks-kolme nagu ma keeleteemat üle lugedes teada sain. (Küll ma olin ikka tubli kirjutaja. Mitte kõike ei ole võrdväärselt huvitav lugeda, aga see fakt iseenesest, et miskit on kirjas!)
 
Theo sõnavarra kuulub endiselt "ei tea", kui ta näiteks lutti tahab, ei ütle ta mitte "lutt" või miskit sinnakanti, vaid kõnnib käed laiali toas ringi ja korrutab "ei tea-ei tea". Siis "ei taha", "ei oska","auh-auh", kõikide loomade kohta, "Kaid" - kui ma küsin, mis minu nimi on, kujutage ette, see laps pole veel kordagi "emme" öelnud, "Theo", "pall", "kala", "anna", "pane", "aitäh" ja "kuia" - see tähenbab "kuidas, milline, kes, kellega, kus, kas" no ja siis üks-kaks bulgaariakeelset sõna. Ongi kõik. Lisaks "mõmm-mõmm, nutab karujõmm"ile ümiseb ka esimesi takte laulust "Kauges külas..." ja teisi, omaloomingulisi laule. Aga sellest sõnavarast ühes üliilmekate oioioi-de ja aiaiai-dega piisab, et end arusaadavaks teha. 

Koristamist ja kasimist pole ta veel maha jätnud, päeva tipphetkeks on tolmuimeja väljavõtmine, mõnikord on kohe esimese asjana hommikul ärgates vaja tolmuimeja juurde joosta. Ja kuna tal on ka endal väike mängutolmuimeja, siis imeb ta sellega tolmu nii, et korjab põrandalt pudi kokku ja viskab tolmuimeja torusse. Joonistada meeldib, kõik seinad on täis joonistanud, seda ei juhtunud Miaga mitte üksainumas kord. Raamatuid meeldib ka vaadata, eriti autoraamatuid, aga mitte sellise süvenemisega nagu Mia seda tegi.

No ja muidugi meeldib talle elu, asju ja mehhanisme uurida. Turnida, palli visata (see käib ikka poistel teisiti). Ning magada! Ta on kuldmagaja: pikad ööd, täpselt niikaua, kui kellegi teise kehasoojus tema kõrvalt lahkub ja päeval ikka ka neli tundi. Kelgumäele minnes suudab ta esimese kolme minutiga kelgul magama jääda ja siis on seitsme minuti pärast dilemma, et kas ajada laps üles ja kelgutama asuda või vedada unekott koju tagasi. Neli tundi kelgu peal põõnata pole miski probleem, isegi kael ei jää vist kangeks. Üldse mõjub talveilm nagu unenarkoos.

No ja strateegilised mõõdud ka: 11 kilo ja 86 cm, ehk siis oluliselt pikem ja oluliselt kõhnem kui Mia samal ajal.

Aga penikoormasaabastega läheneb meile ka miski, millest me seni midagi ei tea - terrible two -, kes meie ülileebe poisi kümme korda päevas nelja tuule poole ajab. Kui miskit ei meeldi, jookseb Theo korteri kõige tagumisse nurka, viskub maha, lööb pea otseloomulikult ära, ja on solvunud. Solvumine läheb küll sekunditega üle, aga peagi on uus platsis. Miaga oli ju nii, et polnud midagi, ei olnud hullu kahest, koledalt iseseisvumist nõudvat kolmest, ma-ei-tea-missugust neljast... tal jäid nagu need arenguetapid vahele, ta oli kogu aeg hirmus mõistlik laps ja me juba mõtlesime, et me saame selle kõik topelt tagasi, kui ta teismeliseks saab. Aga ei, see tuli ikka palju varem. Kuskil viie ja pooleselt ning läbi kuuendal eluaastal tegi ta kõik need vahelejäänud etapid tagasi ja me saime seda kõik kuus korda suuremana läbi elada. Äkki üks väike solvuv kahene pole midagi selle kõrval, aga igaks juhuks tuleks lapsevanemaks olemise raamatud välja otsida!

Nagu teada, oli jaanuaris 19 tundi päikest, valgemat objektiivi ei ole ma endale muretsenud ja sestap siin paar pilti Theodorist, mis tehtud septembris. Ühe postituse sellest perepildistamist pean ma ikka veel tegema, ei saa lasta häid pilte raisku minna:)



3 kommentaari:

  1. And his first word in Bulgarian is "baba". He still does not address us with Kaidi by any name while Mia was telling "mama" much earlier.
    Plamen

    VastaKustuta
  2. Oh, minu mõlemad vanemad lapsed hakkasid korralikult rääkima alles pärast kahest sünnipäeva, Peter eriti hilja (vist kahe ja pooleselt) ja ma olin väga õnnelik kui noorim juba kaheselt kenasti jutustas ;-) Nüüd räägivad nad kõik kenasti kolmes keeles, grammatika vigu tuleb muidugi ette. Mitmekeelsete laste asi. Ma arvan, et Mia oli lihtsalt eriti tubli, mitte norm!

    VastaKustuta